Kuiva lambi temperatuur (DB)
Kuiva termomeetri väärtus, mis on avatud välisõhule ilma otsese päikesekiirguseta. Kuiva pirni temperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis on vabalt õhu käes, kuid on kaitstud kiirguse ja niiskuse eest. Seda peetakse üldiselt ümbritseva õhu temperatuuriks ja see tähistab tegelikku termodünaamilist temperatuuri. See on temperatuur, mida mõõdetakse tavalise termomeetriga, mis on avatud õhuvoolule. Erinevalt märgtemperatuurist ei näita kuiva lambi temperatuur õhus oleva niiskuse hulka. Hoonete projekteerimisel on see konkreetsete kliimatingimuste planeerimisel kriitilise tähtsusega. Nall nimetab seda üheks "kõige olulisemaks kliimamuutujaks inimeste mugavuse ja hoonete energiatõhususe tagamiseks".
Kuivkolvi temperatuur peegeldab termomeetri pinnaga kokkupuutuva õhu tegelikku temperatuuri, märja temperatuuri all aga temperatuur, mida mõõdetakse siis, kui pind on kaetud niisutatud tahiga, kus aurustav jahutus vähendab temperatuuri. Aurustumise kiirus sõltub õhuniiskusest: kõrgem õhuniiskus põhjustab vähem aurustumist ja vähem jahtumist, mis toob kaasa väiksema kuiva ja märja temperatuuri erinevuse. Vastupidi, madalam õhuniiskus suurendab aurustumist ja jahtumist, suurendades temperatuuride erinevust. Seega peegeldab kuiva ja märja pirni temperatuuride erinevus hetke õhuniiskuse tingimusi.
Märg temperatuur (WB)
Tuntud ka kui termodünaamiline märgtemperatuur, on see meetod suhtelise õhuniiskuse määramiseks.
Märja pirni temperatuuri lühidalt ja täpselt määratlemine on keeruline. See tähistab temperatuuri, mille juures õhk küllastub adiabaatilise soojus- ja niiskusvahetuse kaudu kokkupuutel märja pinnaga. Seda temperatuuri mõõdetakse termomeetriga, millel on niisutatud lapiga-mähitud pirn, mis on avatud õhuvoolule üle 2,5 m/s ja mis on kaitstud otsese kiirguse eest. Kanga mõõdetud pinnatemperatuur näitab, kui lähedal on õhk küllastumisele. Suurem küllastuse defitsiit ümbritsevas õhus toob kaasa tugevama aurustumise märjast pirnist ja madalama temperatuurini. Õhu suhtelist niiskust saab määrata kuiva ja märja temperatuuri erinevuse põhjal.
Põhimõte:
Suhtelist õhuniiskust mõõdetakse tavaliselt kuiv-märgtermomeetriga, mis koosneb kahest standardtermomeetrist (nagu on näidatud joonisel 1). Üks mõõdab kuiva pirni temperatuuri, teine aga niisutatud tahtiga märja lambi temperatuuri. Kahe näidu võrdlemisel saab tuletada suhtelise õhuniiskuse.
Kuiva pirni temperatuuri ja märglampi temperatuuri põhimõtted
Üks termomeeter mõõdab kuiva pirni temperatuuri otsesel kokkupuutel ümbritseva õhuga, samas kui teine, mille pirn on pidevalt niisutatud tahtis mähitud, mõõdab märja pirni temperatuuri. Kui sissetulev õhk on küllastumata, aurustub niiskus märjast tahtist, neelates soojust ja jahutades külgnevat õhukihti. Selle jahutatud kihi ja peamise õhuvoolu vahele moodustub temperatuurigradient, mis juhib soojusülekannet tahti poole. Kui soojuse sissevool võrdub aurustumiseks vajaliku soojusega, temperatuur stabiliseerub, määrates märja pirni temperatuuri.
Kuiva ja märja pirni temperatuuride suurem erinevus näitab madalamat suhtelist õhuniiskust. Küllastunud õhu puhul aurustumist ei toimu ja mõlemad temperatuurid langevad kokku.
Matemaatiline seos
Küllastumata õhk: märja lambi temperatuur < Dry lambi temperatuur
Küllastunud õhk: märja lambi temperatuur=Kuiva lambi temperatuur
Tehnilised kaalutlused
1. Õhukiiruse sõltuvus: Märgkolbide näidud sõltuvad õhuvoolu kiirusest ega ole termodünaamiline omadus.
2. Adiabaatiline küllastustemperatuur: teoreetiliselt peaks adiabaatiline küllastustemperatuur määratlema niiske õhu olekud, kuid praktiline mõõtmine on keeruline.
3. Tehniline lähenemine: õhuvoolu kiirustel 2 m/s kuni 40 m/s jäävad märja lambi näidud stabiilseks. Seega kasutatakse insenerirakendustes märgkolbi temperatuuri laialdaselt praktilise olekuparameetrina adiabaatilise küllastustemperatuurina.
4. Mõõtmisstandard: täpsete niiskustabelite või arvutuste jaoks tuleb kasutada aspiratsioonipsühromeetrite (sundventilatsiooni kuiv-märgtermomeetrite) näitu.